Eile oli taas üks tore ja meeldejääv kalapäev, sest vahelduseks õnnestus oma püütud kalade pikkusrekordit uuendada.
Kuigi püüan forelli ikka ka spinninguga edasi, sirutub käsi selle kala jahtimiseks viimasel ajal enamasti tenkara järele. Nii ka eile ja olgugi et päikesepaisteline ja lämbeõhkne ilm ei olnud forellijahiks kõige sobivam, otsustasin siiski kaema minna. Ka kellaaeg – 16:00 – ei tõotanud midagi head. Oleks ma sel hetkel teadnud, kuidas ma eksin!
Olin just eelmisel päeval käinud ühel Lõuna-Eesti tuntud forellijõel õnne katsumas, kuid see üritus lõppes kahjuks häbistava läbikukkumisega. Küllap vist käisin täpselt siis, kui forell oli kodust ära. Seega otsustasin külastada oma turvalist kodujõge, mida ma hästi tunnen ja mis seetõttu pärast moraalseid tagasilööke ja materiaalseid kahjusid eneseusu enamasti taastab.
Niisiis – asjad autosse ja minek! Kuna ilm ja kellaaeg olid nagunii kehvad, otsustasin asja rahulikus tempos võtta. Lõpuks ei ole see ju mingi kevadise päikeseloojangu järgne sprint, kus ma enne pimedat tihtipeale metsistunud ilmel kas jooksuga või autoga kihutades püügikohti vahetan, et võimalikult paljudesse lemmikkohtadesse jõuda.
Pika põua järgselt oli jões vett kohati vaid 20 cm järele jäänud. Sellistes kohtades on tavaliselt väikse pöörleva landiga (nr 1 või 2) väga põnev rohu vahel ringi laveerida ja võtta kala välja kohtadest, kus tavainimese arvates teda olemagi ei peaks. Võib öelda, et see on üks mu lemmikpüüke. Kuid seekord sai spinning taas niisama töötult auto pagasiruumis ringi reisida, sest rohtukasvanud jõel vetikalaikude ja kõrkjapuhmaste vahelistes kanalites sobis putukaujutamine paremini.
Niisiis – ritv lahti, nöör otsa ja püük võis alata. Ridvaks oli DRAGONtail Tenkara 3,9 m kolliritv nimega HELLbender, otsas 15-jalane (4,5 m) number 3.5 level line, vahel ca meetripikkune lips, selle otsas hele sakasa kebari.
Püügiks valitud jõelõik asus täielikult metsasel alal, kaldad olid servani puudega kaetud ja seega otsustasin vette minna. Liikusin tasakesi allavoolu kahlates edasi, vahepeal seisatades ja siis jälle edasi minnes. Allavoolu oli hea putukat ujutada, sest sellele sai vaikselt järele jalutada.
Jõgi oli suvega kõrkjaid täis kasvanud ja mul oli hea meel, et olin landi asemel putuka valinud. Kuigi ka spinningupüük oleks huvitav olnud, siis kohati oli ikkagi palju selliseid kohti, millest oleks tulnud lihtsalt mööda minna. Putukaga seda häda ei ole.
Kuna tenkara ritv on pikk ja sellel puudub rull, siis on heitmiseks pisut rohkem ruumi tarvis. Jõge mööda jalutades on hea putukat piki jõge heita, nii et nööriga vehklemine toimub pooleldi külje pealt jõesängi kohal. “Nii pole karta, et putukas okstesse kinni jääb!”
… jõudsin ma mõelda, kui tundsin järgmist heidet tehes ridva otsas raskust. Kurat küll! Vaatasin üles ja seal mu putukas istus, kaugele jõe kohale ulatuva sanglepa võras.
Hea küll, kalapüük on meditatiivne tegevus küll, aga pisut tuleb siiski ka mõtte ja tähelepanuga asja juures olla. Olin oma unelmates istudes teinud heite ikkagi otse üle pea, täpselt puu all – loomulikult jääb nii tehes putukas sinna kinni!
No egas midagi, polnud muud teha, kui tõmmata. Klappisin ridva turvalisuse huvides kokku, et õrn tipuosa kogemata mõne rumala liigutusega ära ei murduks, asisin nöörist kinni ja hakkasin ettevaatlikult tõmbama. Umbes pooltel juhtudel tuleb putukas lihtsalt tõmmates kenasti lahti. Käis plaks. Seekord seda siiski ei juhtunud. Vaatasin üles ja nägin, et putukas oli otsustanud minust lahti lasta ja asjadega omapäi edasi minna.
Õnneks oli lipsu alles jäänud piisavalt palju, et uut ei olnud tarvis panna. Sidusin uue kebari otsa ja jalutasin edasi, nüüd juba enda ümbrust tähelepanelikumalt jälgides. Kellaaeg oli forellipüügi seisukohalt mõttetu ja siiani polnud ühtegi kontakti ka veel olnud. Ega ma ei lootnudki. Kuigi ma olen kella nelja ajal kala varem muidugi saanud ka, on see minu kogemuse järgi tavaliselt ikkagi üks vaiksemaid aegu päeval.
Vaikselt edasi kahlates ja kaldaaluseid läbi loopides tegin kogemata äkki äärmiselt nõrga heite, sellise, nagu üks eriliselt lõdva käepigistusega mees võiks ehk teha. Tundsin läbi ridva, et nöör ei laadinud heiteks korralikult ja järgmisel hetkel oli see ümber ridva keerdus nagu spagett.
Egas midagi, järgnevad 10 minutit möödusid sassis nööri lahti lahti harutades. Seda ei olnudki juba kaua aega teha saanud.
Kui nöör oli lõpuks lahti harutatud, oli püügiisu ka veidi väiksemaks jäänud. Oli selge, et kala pärast ei ole küll enam mõtet edasi minna. Jäin ühele kaldanukile seisma ja harjutasin heitmist. Tenkara võlu on see, et sellega on juba lühikese harjutamise järel võimalik putukat heita nii, et see kukub vette esimesena, enne nööri ja lipsu. Seda tuntakse välismaa keeli fly first heitena. Selle eelis on, et nöör häirib kala oluliselt vähem ja putuka kukkumine vette on rohkem päris putuka moodi.
Pisut aega surnuks löödud, otsustasin hakata tagasi kahlama. Olin kahevahel, kas minna koju ja millegi targemaga tegeleda või ikkagi kusagil mujal veel pisut kalaõnne proovida. Isu ei olnud siiski veel päris kadunud ja ma liikusin ülesvoolu heites auto juurde tagasi. Kogu selle aja peale null kontakti.
Vahetasin kohta ja valisin püügiks nire, mis oli kohati kõigest 50 cm laiune. Kuna kaldaid palistas hundinuiastik, oli putuka heitmine veidi raskendatud. Vaatasin vette – põhjas oli puhas peene liivaga biitš, lausa kahju oli astuda sinna! Tegin siiski südame kõvaks ja astusin vette, kuigi võimalusel püüan jõepõhja võimalikult vähe rikkuda. Ökoloogia ja nii edasi.
Nire oli kitsas ja varjevõimalusi kalade jaoks vähe. Teinud vees mõned sammud kohtasin koheselt üht pea kaotanud forelliteismelist, kes võis olla nii umbes viieteistkümnene. Sentimeetrine siis, mitte -aastane. Oli näha, et vaenlaste eest varjumise õppimisele ei olnud ta veel kuigi palju aega pühendanud, sest mind nähes ei teadnud ta, kuhu poole kimada. Pärast mu jalgade vahel kaheksa tegemist otsustas ta lõpuks siiski allavoolu põgeneda, liiv järele tuiskamas.
Otsustasin, et proovin veel 15 minutit ja kui kalast mingit märki ei ole, lõpetan selle jama ära. Päike säras kõrgel ja vesi oli selge ning polnud mingitki õigustust sellele tegevusele, mida ma parasjagu tegemas olin. Niisiis tegin mõned heited ülesvoolu. Ei miskit.
Seejärel otsustasin end näoga allavoolu keerata, kus kaldad olid rohkem võsastunud ja heitsin putuka põõsaste alla. Ei midagi. Tegin paar ettevaatlikku sammu edasi ja uue heite põõsaste alla. Ja lõpuks ometi käis ridvast jõnksatus läbi – OTSAS!
Nüüd mõistis ka kala, et on pettuse ohvriks langenud ja tants algas pihta. Oli selge, et ilma võitluseta ta jõest välja tulla ei kavatse. Jõuliselt vastu punnides andis ta mõista, et jämedam ots on tema käes.
Mina aga andsin samal ajal endast kõik, et rulli puudumine tasa teha. Kõige olulisem oli ridva otsa kõrgemal hoida, et ridva paine teeks oma tööd ja kala võimalikult palju väsitaks. Samal ajal tuli vältida ridvatipu sattumist põõsastesse. Sellest oli keeruline hoiduda, sest kala püüdis muidugi just põõsaste suunas pageda.
Ritv oli rõngasse tõmmatud, kuid kala alla anda ei tahtnud. Tundes põõsaste poole kihutades tugevat vastupanu, otsutas ta äkitselt suunda muuta ja ujus minust mööda ülesvoolu nagu torpeedo. Ritv ägas pinge all, kuid pidas vastu. Põhiline oli seda mitte sirgeks lasta, et ridva painduvus oma tööd teeks ja lips ei katkeks.
Iga sööst sumbus ridva pehmesse vetrumisse. Siiani oli mul õnnestunud kala vee all hoida, kuid nüüd see lõpuks tuli – esimene küünal! Pea ees hüppas ta veest välja ja raputas end õhus, et putukast vabaneda. Õnneks püsis konks siiski kindlalt suus. Sellele järgnes veel teine ja kolmaski. Sellegipoolest püsis kala ikka veel otsas.
Seejärel oli tunda, et kala hakkab pikkamööda loiumaks muutuma. Võitlus tundus lõpuks siiski minu kasuks lahenevat. Viimaks oli kala piisavalt väsinud ja mul õnnestus ta ridvaotsaga enda juurde suunata. Vasaku käega sain selja pealt kahva kätte ja käes ta oligi! Viisin ta kiiresti jõest piisavalt kaugele kaldale ja sättisin ridva juurde maha. Nüüd sain mahti teda ka lähemalt silmitseda ja…
Kas ei ole hästi näha? Vaatame siis lähemalt. Panin igaks juhuks mõõdulindi ka kõrvale.
Sa pühadevahe! Kolm ja pool sentimeetrit? Ma olen lepamaime varemgi kätte saanud, kuid need on alati pisut suuremad olnud. See oli kaugelt mu kõige väiksema kala rekord! No mis seal ikka, kiired pildid ja C&R pärast seda, nagu ikka. Aga kogu see tants ja trall? Ma ei saanud aru, kas see kõik oli siis tõesti hoopis uni olnud?
Uni või mitte, kuid ma otsustasin oma päevasest edust tiivustatuna ikkagi veel ka õhtul enne pimedat välja minna. Kui juba päeval niimoodi veab, siis oleks patt kõige paremat ajaakent mitte ära kasutada.
Seekord läksin kindla peale välja ja valisin püügiks jõelõigu, kust olen ennegi ilusat kala saanud. Kuna hakkas juba kergelt hämarduma, oli püügiaega napilt pool tundi. Spinninguga oleks saanud öö peale jääda, kuid putukaga ei riski pimedas puude vahel nüpeldada.
Jõgi lookles kenasti mööda niitu ja metsaserva, moodustades arvukaid meandreid. Ühe sellise käänaku ääres seadsin ma end sisse. Ilm oli tuulevaikne ja kõik ümberringi toimuv väga hästi kuuldav. Ma liikusin kallast mööda edasi väga aeglaselt ja vaikselt hiilides. Koprad olid puu poolviltu üle jõe langetanud, kui ma selleni jõudsin, hüppas veest ootamatult välja mügri ja sibas mind märkamata mööda tüve kuhugi omi asju ajama. Üle jõe sõi rahulikult rohtu metskits.
Väljas läks juba hämaraks. Tegin veel mõned heited käänu taha, kui äkitselt rabas miski vägivaldselt putukat. Nii jõulist võtmist ei olnud juba mõnda aega olnud. Kätest käis värin läbi ja ma sain aru, et see on juba veidi suurem poiss, kui päeval kätte saadud kala.
Katsusin rahulikuks jääda ja võimalikult külma pead hoida, kuigi samal ajal mõlkusid mõttes mitmed suured kalad, kes hoolimata närvi mahasurumisest olid ikkagi minema pääsenud. Suutsin mõelda vaid sellest, et kõik oleks minu poolt võimalikult õigesti tehtud ja kui see kala samuti ära läheb, siis oleks võimalik süüdistada vaid halvasti külge jäänud konksu.
Seekord tundus, et konks on siiski korralikult küljes. Kala tegi kõva tantsu ja kuigi oli aru saada, et tegu on pisut suurema isendiga, ei tahtnud ta üldsegi pinnale tulla. Sööst sööstu järel üritas ta vastaskaldas olevate kaldaõõnsuste poole pääseda, kuid ritv pidas kenasti vastu. Kuna oli ka juba hämar, ei olnud näha, kui suure kalaga on tegemist.
Viimaks õnnestus kala enda ligidusse saada. Kahva olin seljalt juba aegsasti maha rebinud, et see vajalikul hetkel kohe kättesaadav oleks. Jõudu oli kalal veel küllalt ja ma mõistsin, et mida kauem ma teda väsitada püüan, seda rohkem suurenevad tema lahtipääsemise võimalused. Püüdsin veepiirile võimalikult lähedale pääseda, sest kallas ei olnud päris lauge ja vesi oli selles kohas üsna sügav. Nägin nüüd kalda lähedal kala tumedat selga ja sain aru, et tegemist on väga korraliku kalaga. Esimesel võimalusel käeulatusse sattudes tegin kahvatõmbe ja kala oligi käes! Nüüd üritasin ma ruttu jalgu kaldamudast välja sikutades veest eemale saada, sest kala rabeles kahvas tugevalt ning veepiirist meetri kaugusele jõudes hüppaski ta juba välja. Õnneks sain ta uuesti kahva suunata ja veidi kaugemale toimetada. Putukas oli selleks ajaks juba suust lahti tulnud – hea, et see kaldal juhtus. Tegin käte värinal pildid, mõõtmised ja kaalumised ning tõmbasin hinge. Kalal oli sabauimest tubli tükk kadunud, ilmselt mõne haugi või saarma töö. Kuigi tegu ei olnud absoluutse isikliku rekordiga, siis tenkaraga ei olnud ma suuremat jõeforelli veel saanud.
Kuid nüüd ei olnud enam kiiret. Väljas oli hämaraks läinud. Kuulasin kaugemal närivat kobrast, tõmbasin sõõmu sooja kitsepussu kopsudesse ja mõtlesin, et küll mu elu on ikka ilus!
