Mitte kõik postitused selles blogis ei puuduta ainult tenkarat. Vahel toob sülg pähe ka muid mõtteid, mida tahaks hingelt ära saada. Teinekord on mõni neist mõtetest lausa selline, mida võiks olla häbi väljagi rääkida. Aga algaja risuloojana võtan siiski südame rindu, et see kivi saaks südamelt ära langeda. Sest internet on nagu loodus, kus teinekord leidub ka veidi risu ning selle koondamise otstarbel ongi siia loodud rubriik nimega “Muu risu”. Seega mõtlesin, et meenutaks oma spinninguajast üht kõige tobedamat landikaotust, mis mulle elu jooksul osaks on saanud.
Muidugi on neid kaotusi teisigi, mis kõik meelestki juba läinud, sest kõige tobedamad asjad tahaks võimalikult kiiresti ära unustada. Mõni neist unustatud juhustest võib väga vabalt olla veelgi hullem. Kuid selle konkreetse seiga tõi taas meelde selle aasta veebruari algus, kui mõtlesin, et prooviks vahelduseks landiga püüda, kuid kala saamise asemel jäin järjest ilma kahest heast landist. Kuna paksust lumest hoolimata kipuvad viimased talved olema nigelavõitu, siis kirjutan nende kahe landi kaotuse süü kehvade talveolude arvele, mille tõttu jääb jõgi jäämineku poolt risust puhastamata. Niisiis jätsingi ühe hea landi kalale minnes jõepõhja ja tagasi auto juurde tulles jätsin täpselt selle kõrvale ka teise. Ka see oli tobe juhus, kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Kuigi ma kalastan tihti ka teistel jõgedel, juhtus minu elu kõige lollim landist ilmajäämine ikkagi mu kodujõel. Või kui päris täpne olla, siis ei juhtunudki see otseselt jõel, vaid hoopis jõe ääres.
See juhtus ühel sügisel. Tol päeval oli haruldaselt vilets võtmine. Või õigemini – see puudus täielikult. Nagu üritaks kala mürgitatud salvkaevust püüda. Olin jõe ääres nõidunud juba 3 tundi, kuid terve selle aja jooksul ei olnud mitte ühtegi kontakti olnud. Kuna erinevalt pealinna meestest, kellel on forellijõe äärde minnes enamasti tarvis pikk sõit ette võtta on minul olemas kõik võimalused kiireks kalapüügiks, siis kaob mul nende mugavuste juures püügiisu sellise surnud jõe ääres tavaliselt ära juba umbes pooleteise-kahe tunniga. Siiski olin ma sel päeval eriliselt järjekindel – ma vahetasin aktiivselt lante, kerimiskiirust ja mängutehnikat, hiilisin veelgi ettevaatlikumalt ning muutsin püügikohti umbes 5 km lõigu jooksul, sõites autoga ühest kohast teise. Mitte midagi. Kala lihtsalt ei võtnud. Hakkasin juba kahtlustama UFO-sid, keemiareostust ja külamoori kurja silma. Kõik ju tundus ometi sobivat – ilm oli hea (loe: halb), püügiriistad olid tasemel ja mees kah enam-vähem. Aga kala ei olnud.
Pärast kolme tundi enesenarrimist sai valeeriast lõpuks villandi. Aitab! Tegin veel kümmekond heidet lubadusega “See on nüüd viimane vise!”, kuid isegi see salanipp ei meelitanud forelli lanti võtma. Niisiis kerisin tamiili sisse ja asutasin, kummikud vihmavett täis, tusatujuselt kodu poole minema. Spinninguritva ma veel kokku ei pannud, sest … igaks juhuks.
Üle niidetud luha auto suunas astudes jõudsin vana jõesoodini, mis asus jõest paarikümne meetri kaugusel. Soot oli üsna sügav ja aastaringselt vett täis, kuigi oli jõega juba ammuilma ühenduse kaotanud. Selle vastaskallas oli palistatud tiheda lepavõsaga. Vees aga ei tundunud ühtegi takistust olevat.
Soodist möödudes jälgisin tamiili otsas kõlkuvat lanti. See oli Mepps’i pöörlev lant, mis oli mulle palju kala toonud. Rahalises vääringus üsna odav, kuid seda kõrgemalt hindasin tema hinna ja resultatiivsuse suhet. See lant oli nii mõnelgi korral päeva päästnud.
Selle hea landi otsustasin ma nüüd kõndimise ajal tolle soodi suunas heita, sest kuigi seal ühenduse puudumise tõttu kala ei olnud, ei olnud seda ju ka jões! Sundliigutus, milles olid süüdi heitmise harjumus ja frustratsioon päevast. Niisiis tegin ma käigu pealt spontaanse heite sooti, püüdes siiski hoiduda kaldal olevast lepavõsast.
Lant lendaski kenasti lepaoksi puutumata täpselt soodi keskele. Veepinnani jõudes käis aga äkitselt tuhm nätakas ja väljajooksnud tamiil peatus järsult. Landi kukkumise kohas tekkisid vaid mõned õrnad veeringid. Vaatasin, milles asi ja ei jõudnud ära imestada – keset sooti ulatus veest kõigest paari sentimeetri pikkuselt välja kuivanud peenike oksajupp. See oli tõesti peen, ehk ainult sentimeetri jämedune, mustaks vettinud ja halvasti nähtav – ning mu lant oli täpselt selle otsa lennanud!
Egas midagi, lante on elu jooksul tulnud piisavalt palju okste küljest vabastada. Seega tuli alustada järjekordset vabastusoperatsiooni. Seekordne tundus õnneks lihtne olevat. Proovisin hakatuseks õrnalt tõmmata, kuid kohe oli selge, et niisama see lant sealt lahti ei tule. Vandusin omaette habemesse. Pagana orgike, ise täiesti läbivettinud ja peen, aga nii vintske! Ja kuidas, kurat, see üldse võimalik on, et lant maandub täiesti vabas vees peene oksajupi otsa – ja jääb nii kõvasti kinni!!? Lähemale minnes oli näha, et lant oli end konksukolmikuga otse orgi tippu puurinud. “No hästi, pole hullu, lähen ümber soodi vastaskaldale ja tõmban landi selja tagant lahti”, mõtlesin ma tärkavat raevu talitsedes. Üheksakümnel protsendil juhtudest on selja tagant tõmbamine aidanud landil lahti tulla, nii oksa küljest kui kivi tagant. Aga milleks, no milleks küll oli mul tarvis seda mõttetut viset teha? Nüüd, kus olin lõpuks otsustanud koju minna, olin ma selle enda jaoks veel raskemaks teinud!
Liikusin omaette kirudes ümber soodi, spinningurullilt tamiili järele andes ja jälle tagasi kerides, kuni jõudsin vastaskaldal asuva võsani. Soot oli ehk umbes 25-30 meetrit pikk ja mul kulus ligemale kümme minutit enne, kui sain end sellest läbi pressitud, spinningut endale ümber lepatüvede, toomingapõõsaste ja humalaväätide ühest käest teise edasi andes, samal ajal viltustele puutüvedele liibunult vette kukkumist vältides. Lõpuks jõudsin umbes sinna kohta, kust lant peaks tõmmates kergesti vabanema ja sikutasin järsult. Mitte midagi ei juhtunud. Seepeale proovisin juba üsna kõvasti korduvalt jõnksutades tõmmata. Ei miskit. Nüüd hakkasid väesõnad juba kuuldavamaks muutuma.
Aina närvilisemalt trügisin ma mööda võsa edasi, spinningut taas ümber puude käest kätte andes ja vahepeal muudkui hoogsamalt sikutades. Mitte midagi ei muutunud, lant istus kinni nagu naelaga löödud. Mu vandumine muutus aina kõvahäälsemaks ja kui uuesti võsast välja sain, proovisin vette minna, et lant käsitsi välja tuua. Vesi läks kiiresti sügavaks, kuid kahlamispükse mul ei olnud ja ma peatusin. See mõte siiski ei töötanud. Paljaks ei tahtnud ka võtta, sest ilm oli juba külm, maru hinges üsna suur ning soot ilmselt kaane ja muid elukaid täis. Niisiis jäi see plaan sinnapaika.
Nüüd oli selge, et niisama lihtsalt ma seda lanti kätte ei saa. Samas ei tahtnud sellest niisama lihtsalt loobuda ka. Niikaua, kuni säilib side tamiili kaudu, pole ma sellest landist veel ilma! Nõnda proovisin ma veel tamiili vibunöörina kasutades lanti lahti tulistada – meetod, mis on korduvalt lante kivi ja rondi tagant päästnud. Ei miskit. Null.
Tasapisi hakkas mu kannatus otsa saama. Kuigi tamiili kaudu kontakt veel säilis, oli selge, et seda lanti ma sinna hoidma jääda ei saa. Ning lõpuks peale veel 15 minutit ärritunult ümber soodi käimist, sikutamist ja kõva häälega sõimlemist keerasin silmnäo säästmiseks selja, tõmbasin tamiili jõuga pingule ning heleda plaksatuse saatel katkes minu ühendus landiga.
Ümber pöörates ei olnud lanti orgi otsas enam näha.
“Kuradile kõik!” mõtlesin ma soodi juurest vihaselt minema marssides. Kahju oli tegelikult ju suur, kuna tegu oli spontaanse heitega.
Selline oli minu elu siiani kõige lollim landikaotus. Kui kellelgi on välja laduda midagi samaväärset, võtke aga süda rindu ja andke kommentaariumis sellest teistelegi teada!