Nüüdseks peaksid need, kes seda blogi siin jälginud on kursis olema, et tenkara on lihtne kalapüügivahend, mis koosneb ainult kolmest osast: ridvast, nöörist ja kunstputukast. Kõik need osad täiendavad üksteist ja teevad kala kättesaamise võimalikuks suhteliselt minimalistlikul, et mitte öelda primitiivsel, kuid samas elegantsel moel. Kui ridvast ja nöörist oleme juba põgusalt kirjutanud, siis nüüd on aeg ette võtta kolmas, kala poolt vaadatuna tähtsaim komponent – putukas. Kuigi ka teised kaks elementi on sama tähtsad, sest mõjutavad putuka kohaletoimetamist ja vees käitumist, on ikkagi kunstlik peibutis see, mis paneb kala otsustama, kas ta soovib seda tarvitada või mitte.
Tenkaraga kalastades võib tegelikult kasutada ükskõik millist kunstputukat, sest iga putukas ainult võidab tenkara delikaatsest serveerimismetoodikast. Tavalised lendõnge putukad töötavad hästi. Kui aga ei ole huvi erinevate putukaimitatsioonidega jahmerdada, oleks mõistlik leida mingisugune võimalikult universaalne petuvahend. Õnneks on Jaapani mägikalurid meie elu lihtsamaks teinud ja leiutanud tenkara jaoks spetsiaalse kunstputuka nimega kebari.
Mis on kebari?
Sõna “kebari” tähistab jaapani keeles kalapüügiks kasutatavat kunstputukat, otsetõlkes on selle tähenduseks “sulega konks”. Seega on asi väga lihtne – kebari = putukas. Kebari kasutamisele on iseloomulik, et seda ei vahetata kuigi tihti, sest ülejäänud varustus teeb putuka presentatsioonil suure osa tööst ära.
Kuna minimalism on Jaapanile mõnes mõttes juba kultuuriliselt omane, on loogiline, et see on üle kandunud ka kalapüüdmise traditsioonidele. Nõnda ongi tenkara kujunenud kalastusminimalismi ilmekaks väljendusvormiks, mille üheks osaks on muuseas võimalikult väikese kunstpeibutiste arvuga toimetulek. Kuigi enamus tenkaraga kalastajatest ei lähene sellele filosoofiale alati nii puritaanlikult, on väljend “üks ritv, üks nöör, üks putukas” sageli reaalselt praktiseeritav.
Tenkara putukaid on erinevaid, kuid tuntuim neist on klassikalisele tenkara putukale oma näo andnud sakasa kebari.
Sakasa Kebari
Kui tenkara varustust lähemalt silmitseda, siis on näha, et tihti on putukas isevärki kujuga. Terasemad lugejad on märganud, et see tenkara mitteametlik sümbol on ka Tenkara.ee logole paigutatud. Selle omapärase silueti kinnistajaks on hackle, mis on konksule seotud suunaga ette, konksu kinnituspunkti suunas. Kui tavapäraselt on lendõnge putukatel suleebemed suunatud küljele või konksukaare suunas, siis tenkara kaanepoisile on iseloomulik just selline ettepoole, justkui tagurpidi suunatud asetus, mis ongi talle nimeks antud sakasa kebari (sakasa – jpn k tagurpidi, ümberpööratud).
Sellise asetuse tegelik eesmärk on, et ebemed saaksid vees avaneda ja sulguda ning kebarile pulseeriva peibutusmängu anda. Tagurpidi asetsevad suleebemed avanevad tõmmates ja liiguvad seejärel uuesti ette, luues päris putukale omase võnkuva liikumismustri. Sarnase ehituse ja tööpõhimõttega putukad on aastasadu kasutusel olnud ka Põhja-Itaalia päritolu lendõngekunsti valsesiana juures.
Sakasa kebari eesmärk ei ole imiteerida mõnda konkreetset putukaliiki, vaid luua efekt vees loomulikult käituvast (elus või surnud) putukast üleüldiselt. Seetõttu ei ole tarvidust seda erinevate putukaliikide lendluse ajal pidevalt vahetada. Sageli jääb putukas otsa kuni selle kaotuseni. Kuna sakasa kebari ehitus on väga lihtne, saab selle vajalike materjalide olemasolul kiiresti kokku siduda kasvõi veekogu kaldal.
Seda putukat on kerge ka ise siduda. Minimaalselt läheb sidumiseks tarvis vaid kolme komponenti: konksu, sulge ja niiti. Isegi värvid ei ole olulised, musta või halli värvi materjalid sobivad suurepäraselt. Kes soovib, võib lisada lõnga, traati või muid tehismaterjale. On tõeliselt rahuldustpakkuv tunne, kui õnnestub forell omaseotud putuka otsa meelitada.
Kebari presentatsioon
Presentatsioon tähendab kebari manipuleerimist selle vette kukkumise ja veest välja tõmbamise vahel. Ehk siis ajal, mil see on vees ja püüab kala. Eesti keeles võiks seda nimetada ka putuka mängitamiseks, aga see ei kõla nii esoteeriliselt, kui kebari presentatsioon.
Suuremal osal ajast ei ole putukat tarvis mängitada, piisab, kui see hulbib vees nagu otse õhku ära surnud kahe päeva vanuse ojapäeviku rauk või vooluga võideldes just nüüdsama ära nõrkenud noor ja vintske kevikunoorsand.
Kuna nöör on kinnitatud otse ridva külge, on tenkara oluliseks eeliseks võimalus õrnade ridvaliigutustega kebari suleebemed võnkuma panna. See vajadus võib tekkida näiteks juhul, kui kala õhtune võtuaktiivsus on alla keskmise, kuid naisele külla tulnud sõbranna ei ole kuuldavasti ikka veel koju läinud.
Putukas pannakse vibreerima ridvatippu õrnalt üles-alla põrgatades või nimetissõrmega kergelt käepidemele koputades. Selle tulemusena tuksleb kebari vees elusa putuka sarnaselt ja pakub kala jaoks delikatessina loodetavasti suurt huvi.
Seda tehnikat illustreerib taas vähetuntud, kuid teenimatult andeka kunstniku Salvodar Tali digimaal, millel tundmatuks jääda sooviv kalamees üritab endale teadaolevalt legaalsel teel kala ära petta. Sedakorda on kunstnikule imekauni taiese loomisel inspiratsiooniallikaks olnud barokiajastu chiaroscuro ja jaapani mangad. Tundub, et me vist peame ta varsti palgale võtma.
Other Flies
Sakasa kebari ei ole ainuke tenkara putukatüüp, kuid see on üks enim kasutatavaid, sest selle mehaanika töötab ülejäänud tenkara varustusega kõige paremini kokku. Kui see putukas on olemas (närvirakkudele halastamiseks võiks paar tükki varuks ka olla), siis see ongi see ÜKS putukas ja mingeid teisi sorte polegi tenkara jaoks otseselt tarvis.
Kuid vahel võib vallatusehimus tulla isu proovida ka teisi. Siis võib kasutada ka tavalisi lendõngeputukaid, kas poekraami või omatehtud. Valik on lai ja piiranguid ei ole ning mõne püüdja käes võib mõni teine kunstputukas töötada hoopis paremini, kui traditsiooniline Jaapani päritolu putukas. Tegelikult on ka Jaapanis palju selliseid putukaid kasutusel, mis meenutavad rohkem tavapäraseid lendõngeputukaid, üks neist on näiteks futsu kebari (futsu – jpn k tavaline, harilik). Seda tüüpi kunstputuka hackle asetseb konksu varre suhtes risti, s.t suunaga külgedele ning on pisut jäigem ja väiksem, mistõttu saab sellist putukat soovitud kohta väga täpselt heita.
Häid püügitulemusi võib anda ka üks väga soositud putukatüüp, mille üldnimetuseks on killer bug. See putukas leiutati 1930-ndatel algselt küll hariliku lendõngega püüdmiseks, kuid on nüüd pisut modifitseeritud kujul tee leidnud ka tenkara sõjavarustuse hulka. Praeguseks on sellest edasi arendatud mitmeid tenkara-spetsiifilisi variante.
Kuna tegu on lääne päritolu putukatüübiga, on killer bug’i eesmärk olla enam-vähem sarnane reaalsele putukale. Niisiis peaks see oma kujult meenutama nii kirpvähki kui ka sääriksääse vastset, mis mõlemad kuuluvad lõheliste toidubaasi. Tänu traadist sisule on see putukas pisut raskem ja sobib oma välimusega hästi püügiks ka talvisel ajal, kui kala on loium ja istub sügavamates aukudes.
Kokkuvõte
Selline sai Tenkara.ee entomoloogiatund – lihtne ja lühike. Usun, et selline miniloeng on täiesti piisav, et kalavetel tenkaraga edukas olla ja veel enamgi. Nagu näete, on selles teemas valitsemas paradoks – ühtaegu on putukas kala saamiseks ülimalt oluline, lausa kõige olulisem asi, kuid teisalt jällegi mitte nii oluline, et selle peale liiga palju aega ja tähelepanu kulutada. Olulisem on, et see saaks kalale serveeritud nii, et see talle mokkamööda oleks, kuid see sõltub juba tenkara ridvast, nöörist ja … tihendist. Põhiline, mida siit kõrva taha panna, on mitte üle mõelda, vaid mõista, et kebari efektiivsuse aluseks on minimalismi filosoofia, mille võib vabalt kokku võtta tenkara vanameistri dr Hisao Ishigaki sõnadega: “Eni flai guud!”