Selles postituses anname vastuse küsimusele, mis on tenkara? Alustame ABC-st, räägime, millest tenkara koosneb ja kuidas selle vahendiga üldse kala püüda tuleks. Ärgu kogenud kalamees ärgu solvugu, kui käsitleme mõnesid asju algajate seisukohast.
Eraldi postitus on sellest, miks sellega tegelema peaks ja mis kasu see toob?
“Küsige ja teile antakse!”
Tundmatu väljapressija (1. saj)
Tenkarast
Asume kohe asja kallale. Tenkara on rohkem kui 400 aastat tagasi Jaapani mägijõgedelt alguse saanud ilma rullita lendõngepüük, mida sealsed elukutselised kalamehed kasutasid kiireks ja efektiivseks kalastuseks. Paljudes piirkondades oli tenkaraga püütud kala müük pere ainsaks sissetulekuallikaks. Tänapäeval on see iidne meetod reformeerunud üheks moodsamaks kalapüügistiiliks.
Päris võhikutele – “ilma rullita” tähendab, et kui tavapärastel õngpüünistel on pikk õngenöör keritud mingit sorti rullile, poolile või hasplile, mida sealt vastavalt vajadusele järele antakse, siis tenkara puhul on fikseeritud pikkusega nöör kinnitatud otse ridva tipu külge. Seetõttu on tenkara nöör teiste õngpüüniste nööridest üldiselt lühem ja seega on lühem ka püügidistants. See loob kalaga vahetu kontakti, sest rulli puudumise tõttu on tunda iga väiksemgi jõnksatus.
Tenkara suurimaks eeliseks on selle lihtsus. Ritv, nöör, putukas. Kõik! See minimalistlik lähenemine on üheks oluliseks põhjuseks, miks tenkara on viimasel ajal maailmas suurt võidukäiku teinud. Lisaks muidugi asjaolule, et selle püügiefektiivsus on kõrge.
Sõna “tenkara” (テンカラ) tähendas algselt “taevast langenud”, tähistades forelli silmade läbi putuka langemist taevast tema näljaste lõugade ette, kuid tänapäeval ei oskavat selle sõna etümoloogiat enam ka jaapanlased ise lahti seletada. No olgu peale, peaasi, et kala püüab.
Ja kala ta püüab! Tenkara on leiutatud eeskätt forellipüügiks väikestel ja keskmise suurusega jõgedel ja ojadel. Just sellise suurusega, nagu on Eestiski enamus jõgesid. Jaapanis on palju mägijõgesid, kus elab väiksemaid lõhelisi (yamame, iwana, amago) kui ka keskmise suurusega jõgesid suurte forellidega (nijimasu e vikerforell), niisiis sobib see püügiviis Eesti jõgedele ideaalselt.
Tenkara liikus Jaapanist välja aastal 2009 ja on sellest peale olnud tõusuteel. Paljud spinningu- ja lendõngemehed on oma tavapärased püügivahendid täielikult tenkaraga asendanud. Teised on võtnud selle täienduseks kõrvale, sest tenkaraga on võimalik püüda kohtades, kuhu seniste püügiriistadega pole varem asja olnud. Ja muidugi leidub ka neid, kellele see kalapüügimeetod ei sobigi ja kes püüavad endiste vahenditega edasi.
Kui olete soovinud proovida lendõngitsemist, kuid teile on see tundunud liiga keeruline või kallis, on tenkara sellele suurepäraseks alternatiiviks. Väga lihtsustatult võib öelda, et tenkara on lendõng, millelt on eemaldatud kõik, mis vähegi eemaldada annab, jättes alles ainult vajalikud põhikomponendid.
Kui te ei ole kunagi soovinud proovida lendõngitsemist ega saa isegi aru, millest ma räägin, siis võin öelda, et kalapüük tenkaraga on intuitiivne ja lihtne, pakub palju põnevust ja üle keskmise kalasaaki. Tenkara sobib suurepäraselt uueks hobiks, kuna ei ole liiga kallis ega nõua liiga palju varustust, mis pea segi ajab. See sobib oma lihtsuse tõttu täielikule kalapüügieirajale, kuid võib samas olla aste ülespoole kogenud kalaprofile, sest lihtsast olemusest hoolimata saab selle enda jaoks edasi arendada ükskõik kui keeruliseks.
Peamine, mis inimesi tenkara juures võlub, on lihtsus, funktsionaalsus ja kasutusmugavus. Ridva püügivalmis seadmine võtab aega vähem kui minuti ning heitetehnika saab samuti kõigest mõne minutiga selgeks. Seetõttu ei kulu isegi algajal oma esimese kala kätte saamiseks palju aega. Olgu selleks siis kasvõi särg või viidikas.
Tenkaraga kala püüdes ei ole tarvis nööriga pikalt mitmeid kordi õhus edasi-tagasi vehelda, vaid enamasti piisab juba kõigest ühest heitest. Seetõttu on püük kiire ning putukal on rohkem aega õhu asemel vees püsida. Kuna kala elab samuti vees, mitte õhus, tuleb see asjaolu abiks tema kiiremal tabamisel.
Tenkara ritv käib kiiresti väikseks kokku, olles lahtitehtuna keskmiselt 3-4 meetrit pikk. Teistest õngpüünistest eristab seda äärmine kergus ja kompaktsus. See muudab tenkara ridva hõlpsasti kaasaskantavaks, võimaldades seda igale poole kaasa võtta, k.a matkale ja reisile.
Tenkara komponendid
Tenkara koosneb ainult kolmest komponendist:
- ritv
- nöör
- putukas
Vaatleme neid komponente kalamehest järjest kaugemale liikudes.
Ritv
Tänapäevane tenkara ritv on pikk, painduv ja tundlik süsinikkiust valmistatud teleskoopritv, millega saab heita väga kerget ja peenikest nööri. Ridva otsas on õngenööri kinnitamiseks tugev jupike värvilist nööri, millele on antud ilus naisenimi – Lillian. Ridva osad käivad käepideme jätku sisse kokku sõltuvalt mudelist umbes 50-60 cm pikkuseks ja seega on ritva endaga väga mugav kaasas kanda. Nii ridva avamine kui kokkupanek võtab väga vähe aega ja kalapüük võib alata sisuliselt hetkega. Kokkupandud ritva hoiab koos punn, mis lükatakse ridva otsa. Kuna ridvale lisanduvad nöör ja putukas ei kaalu suurt midagi, jääb kogu kupatuse kaal enamasti alla 100 grammi.
Ridva pikkus
Arusaadavalt peab ritv rulli puudumise tõttu tavapärasest pisut pikem olema. Ridva keskmine pikkus on harilikult 3-4 meetrit ja kokkupanduna 50-60 sentimeetrit. Klassikaline tenkara ridva pikkus avatuna on 12 jalga ehk umbes 365 sentimeetrit (1 jalg = 30,48 cm), kuid ridva pikkus võib varieeruda väga lühikesest väga pikani sõltuvalt veekogust ja selle kaldal kasvavast taimestikust, kuna pikk ritv võib takerduda puuokstesse. Sarnaselt lendõngega nõuab tenkara heitmiseks ruumi.
Kuna tenkara levis Jaapanist välja eeskätt Ameerika Ühendriikide kaudu, on igasugu pikkusühikute väljendamiseks kasutusel korraga nii meetermõõdustik kui ka USA-s levinud vanaaegne mõõdusüsteem. Nii võib ühe ja sama pikkusega ritvade märgistusest leida näiteks numbreid 12, 360 või 36. Kõik need tähendavad, et ridva pikkus on 3,6 meetrit. Õnneks viimasel ajal õpivad ka ameeriklased pisut usinamalt meetermõõdustikku tundma ja seega on aina rohkem sealtkandi ritvu märgistatud ka sentimeetrites.
Lisaks on tänapäeva tehnoloogia meid õnnistanud zoomitavate ritvadega. Need on ridvad, mille saab vastavalt ümbritsevale padrikule kas lühemaks või pikemaks teha. Enamasti on ühel zoomridval erinevaid püügipikkusi 2-3. Zoomritv tuleb eriti kasuks siis, kui on soov ühe ja sama ridvaga kalastada lisaks ka paksemas tihnikus, kus selle saab püüdmiseks lühemaks teha. Väga tuntud ja kõrgelt hinnatud zoomritv on näiteks DRAGONtail Tenkara Mizuchi.
Nöör
Tenkara nöörisüsteem koosneb peanöörist, mille otsa seotakse peenemast materjalist lips (tippet).
Peanöör
Peanöör seotakse ridva otsas oleva lilliani otsa. Nöör on enamasti erksavärviline, et seda oleks lihtsam jälgida. Enamasti toimib värviline peanöör ka võtuindikaatorina, andes märku kala võtmisest. Nööri soetades saab valiku teha kahe nööritüübi vahel:
- furled line (mitmekiuline nöör, polüfiilne nöör)
- level line (ühekiuline nöör, monofiilne nöör)
Universaalset nööri ei ole, mõni eelistab mitmekiulist, teine ühekiulist ja mõni püüab vaheldumisi mõlemaga. Välismaistes foorumites korraldatud küsitluste järgi kaldub napp enamus püüdjatest siiski rohkem ühekiulise nööri suunas. Jäme reegel nööri valikul on, et algajal on lihtsam heita mitmekiulist nööri, kuna see on pisut raskem. Samas vajub see nöör oma raskuse all pisut rohkem kaardu.
Kui mitmekiulise nööri läbimõõt muutub ridva poolt putuka suunas liikudes peenemaks, siis ühekiuline nöör on kogu pikkuses sama läbimõõduga. Seda tüüpi nööre tähistatakse numbritega, näiteks 1.5, 2, 2.5, 3, 3.5, 4, 4.5, 5. Mida suurem number, seda jämedam ja raskem on nöör. Jämedalt öeldes on universaalseim neist mõõduga 3.5.
On veel teisigi nööritüüpe, näiteks ujuvad PVC nöörid, kuid need on vähem kasutatatavad ja lihtsuse huvides me neil peatuma ei hakka.
Mis puudutab nööri pikkust, siis algajal on soovitav alustada umbes sama pika nööriga, kui on ritv. Sellele lisandub siis veel lips. Seega täiesti normaalselt püütav kombo on näiteks 3,6 m ritv + 3,6 m nöör + 1,2 m lips.
Kui heitmine on juba rohkem käpa sisse kujunenud, võib hakata jahtima pikemaid distantse ja nööri veidi pikemaks tegema. Muidugi ainult siis, kui selleks on üldse vajadust. Soovitus on liikuda järk-järgult ülespoole ameeriklaste kehaosamõõdustiku järgi 1 jala, suurema kämbla või muu ihuvembla kaupa – umbes 30 cm korraga.
Peaks aga võsastikust tingitult vajadus tulema lühema nööri järele, siis võib katsetada samamoodi 30-sentimeetriste astmete kaupa lühendamist. Õige ruttu leiate enda jaoks õige pikkusega nööri, millega on teil paksus puiestikus mugavaim püüda. Tõenäoliselt aga kasutate te erinevate pikkustega nööre erinevatel ritvadel. Tavapärase pikkusega või pikem nöör tavalisel ridval ja veidi lühem nöör zoomitaval võpsikuridval.
Suur eelis on ka see, et vajadusel saab lühema nööri pikema nööri vastu hetkega välja vahetada. Seega võsas ja metsaojal püüdmise jaoks ei ole tingimata eraldi ritva tarvis.
Lips
Lips (ingl k tippet) on peenest monofiilist või fluorocarbonist umbes 0,9-1,5 m (3-5 jala) pikkune jupp peenikest tamiili, mis seotakse peanööri ja putuka vahele. Lipsu eesmärk on muuta nöör kalale vähem nähtavaks, olla vahetatavaks kuluosaks lühenemise puhul ning kaitsta rakenduse õrnemaid osi purunemise eest. Lühikese ridva ja nööriga võsa vahel püüdes võib lipsu pikkus olla ka ainult 0,5-0,6 m.
Reeglina kasutataksegi lühemat lipsu lühema ridva ja lühema nööriga väiksema distantsiga kontaktpüügil mõnel kitsal nirel. Lühem lips võimaldab ka putuka täpsemalt õigesse kohta maandada. Alustage võimalikult pika lipsuga, sest nagunii kulub see otsast muudkui lühemaks – putukas jääb oksa ja seote uue otsa, kala tõmbab lipsu pooleks jne. Kui see on aja jooksul juba liiga lühikeseks jäänud, siis saate lihtsalt uue lipsu siduda.
Mis puutub lipsu jämedusse, siis on ka siin oma mõõdusüsteem. Lendõngitsejatele on see juba tuttav ikside(X)-süsteem. Selle süsteemi omapäraks on, et kui number muutub suuremaks, siis lipsu läbimõõt muutub hoopis väiksemaks. Seega – 4X lips on jämedam ja tugevam, kui 5X lips.
Ma ei hakka praegu teid erinevate läbimõõtudega hulluks ajama, vaid tulistan puusalt, et enamasti on kindel laks 5X mõõduga lips. Kui on soov suuremat kala taga ajada, võib kasutada jämedamat, näiteks 4X või isegi 3X lipsu. Kuid kõik sõltub lõpuks ikkagi sellest, millist ritva te kasutate. Paljudel tenkara ritvadel on andmetes kirjas, milline on jämedaim lipsu läbimõõt, mida sellel konkreetsel ridval kasutada võib (ingl k tippet rating). Sellest tuleks ka esmajoones lähtuda ja välja toodud numbrist jämedamat lipsu mitte kasutada, et mitte riskida ridva purunemisega. Lihtne!
Putukas
Kuigi tenkara on täielikult välja kujunenud süsteem, millega käivad kaasas oma putukad, ei tee keegi sellest numbrit, kui tahategi püüda ükskõik millise putukaga. Ei ole seadust, et reegleid ei tohi rikkuda või muud sellist. Rullita püügi eelised avalduvad kõigi putukate puhul. Siiski käib tenkaraga parima tulemuse saavutamiseks enamasti kaasas spetsiaalne putukas – sakasa kebari.
Sakasa Kebari
Sakasa kebari (sakasa – jpn k ümberpööratud, tagurpidi ; kebari – putukas) on oluline salarelv tenkaraga kalastamisel, kuna just see peibutis likvideerib vajaduse jännata erinevat sorti putukatega. Traditsioonilise jaapani kebari puhul on hackle (ümber konksu keerutatud sulg) suunatud ettepoole (konksu kinnituspunkti suunas) erinevalt suuremast osast lendõnge putukatest, millel see on suunatud kas konksu teraviku poole või kuhugi mujale. Tenkara putukas kombineerituna tenkara ridvaga annab võimaluse imiteerida elusa putuka käitumist vees. Sule ettepoole suunatud ebemed avanevad ja sulguvad ning selline pulseeriv mäng ajab forelli hulluks.
Kebari ei imiteeri otseselt ühtegi konkreetset putukaliiki, vaid pigem meelitab oma naturaalse oleku ja mänguga. Tänu sellele ei vahetata seda eriti tihti. Mõnikord seotakse uus putukas otsa alles peale vana putuka oksa külge jätmist. Meeldiv asjaolu neile, keda ei huvita erinevate putukatega tegelemine.
Lisaks “poeputukatele” on kebarit lihtne ka ise siduda. Sidumiseks piisab konksust, sulest ja niidist ning seda on vajadusel võimalik valmis siduda kasvõi jõe kaldal, kuigi enamasti kasutatakse kebari sidumiseks ikkagi kodust sidumispinki.
* * *
Nagu näete, on tenkara varustus lihtne ja seda ei ole palju. Mõne tootja, näiteks DRAGONtail Tenkara puhul on mugav, et ridva saab tellida koos starter kitiga ehk alustava entusiasti komplektiga, mis sisaldab juba konkreetsele ridvale sobivat nööri, lipsu ja mõnda putukat. Nii saab kõik püügiks vajaliku korraga ühest kohast ega pea ise juurdlema, mida juurde osta. Lisaks on see ka kuluefektiivne.
Tenkara püügitehnika
Tenkara põhimõte on heita putukas sinna, kus ideaalis kala võiks jõlkuda ja oodata, et vool toidu temani kannab. Selle asja oleme ka meie, inimesed, kaladelt kenasti selgeks õppinud.
Püük tenkaraga põhineb suures osas nööri veest väljas hoidmisel. Ideaalis võiks vees olla ainult putukas ja osa lipsust. See tagab, et vool ei hakka nööri endaga kaasa vedama, mille tulemusel kannataks putuka loomulik triivimine vees. Tänu sellele ei ole tarvis veepinnal vedelevat nööri voolu tõttu kohendada. Samuti kindlustab nööri üleval hoidmine rohkem kontakte kaladega, kuna nöör on kalale vähem näha ja tunda.
Tenkara ridvad ei ole pikad ainult selle põhjusega, et kaugemale ulatuda. Teine, vähemalt sama oluline põhjus ongi võime hoida nööri veest kõrgemal. Sellega häiritakse veepinda vähem, mis on oluliseks taktikaliseks eeliseks. Vette plartsatav nöör mis kontrollimatult veepinnal lookleb ei tule forellipüügil kuidagi kasuks. Tenkaraga on võimalik heita nii, et vette maandub esimesena putukas – täpselt nagu kukukski elus putukas taevast vette. Seda tuntakse inglise keeles “putukas esimesena” (fly first) printsiibina.
Loomulikult ei ole nööri veest väljas hoidmine absoluutne reegel. Reeglid on mõeldud rikkumiseks ja igaüks võib püüda nii nagu ise soovib, ka nöör vees. Lihtsalt hea on teada, et tenkaraga on võimalik nööriga veepinda vähem häirida.
Liikumine
Mööda kallast liikudes tuleks üritada kala jaoks võimalikult märkamatuna püsida, sest forell on tavapärasest ärksam kala, kes kuuleb ja näeb väga hästi. Vältida tuleks enda varju sattumist kohta, kus kala võib asuda. Peale selle tunneb ta kaldalt vette jõudvate sammude vibratsiooni, seega tasub suuremast trampimisest hoiduda. Kasuks tuleb camo või muu loodusvärvides riietus ning hiilimisoskus. Jõeforelli püük ei ole tavaline kalapüük, vaid jaht.
Alati võib ka mööda jõge kahlata, eriti tuleb see kasuks siis, kui kallast mööda liikumine on raskendatud. Isiklikult püüan ma kahlamist võimalusel vältida, seda eelkõige jõepõhja säästmiseks, kalale märkamatuks jäämiseks ja et üldse vett vähem häirida. Ütlevad vanad Jaapani tenkara meistridki: “Püsi veest väljas!” Ka lapsepõlvest pärit kalapüügikogemused on jõekalda omamoodi mentaalseks barjääriks seadnud – kui soovin kalu rinnuni vees kündes taga ajada, siis on selleks sobiv vahend hoopis kuurits. Kuid see on kõigest minu arvamus ning aeg-ajalt tuleb mul ikkagi kahlamist harrastada.
Tenkaraga kalastades võib jõge mööda liikuda nii allavoolu kui ka ülesvoolu. Ülesvoolu liikudes võib kala püüdjat mõnikord vähem märgata, sest kalad on paigal seistes peaga ülesvoolu. Samuti on rulli puudumisel ülesvoolu heitmine pisut lihtsam, kuna putuka allavoolu triivides saab nööri järele anda vaid ritva langetades. Ülesvoolu kahlamisel saab ära kasutada jõe langust, mis loob kala suhtes veepinna ja teie vahele teravama nurga, sest te olete madalamal ja seetõttu on kalal teid raskem märgata.
Kalapüük tenkaraga on spinningupüügiga sarnaselt kiire ja liikuv püügiviis. Lihtsalt heida, liigu edasi ja heida uuesti. Samas võib tenkarat edukalt rakendada ka statsionaarse õngitsemise asemel, näiteks püüda sellega viidikaid või muid lepiskalu. Valik on teie.
Heitmine
Forellipüügil mööda jõge edasi liikudes piisab, kui ühte kohta heita kolm korda järjest ja lasta putukal triivida kolm sekundit. Kolme heitekorraga saab enamasti aimu, kas forell antud kohas paikneb ja kas ta on pakutavast söödast huvitatud. Samuti haarab ta sageli sööta umbes kolme sekundi jooksul pärast vette kukkumist. Jällegi, see reegel ei ole kivisse raiutud ja parima tulemuse saate ise järgi katsetades. Teie ise määrate endale sobiva püügitempo.
Ritva hoitakse püüdmisel ühe käega. Hoida võib käepideme otsast, keskelt või isegi ridvaplangist endast. Ridvast kinni võttes võiks haare olla selline, et nimetissõrm jääb käepideme peale ridva tipu suunas osutama. Selle nõuande taga ei ole mitte esoteerika, vaid puhas mehaanika. Niisugune haare tagab lihtsalt, et ritv ei liigu heiteks hoo võtmisel liiga taha. Heite ajal hoitakse küünarnukk tenkaraga suhteliselt keha lähedal, ranne liigub heitmisel mõõdukalt.
Klassikalise heite puhul hoitakse ritva enda ees. Heitmisel liigub ritv hoovõtuks tagasi, peatudes hetkeks otse püstises, kella 12 asendis. Hetkel, kui nöör on hooga selja taha lennanud, tehakse koheselt heiteliigutus ettepoole nii, et ritv peatub järsult umbes kella 10 peal.
Need, kes sellest selgitusest aru ei saanud, on sunnitud nautima seda vapustavat neoklassitsismist inspireeritud digimaali kaunist suvepäevast idüllilises jõekäärus, kus sünnitrauma tõttu käelabadeta jäänud üksik tenkara fanatt sooritab heite otse forelli nina ette. Teistel on lubatud see teos vahele jätta.
Saite aru? Ritv liigub kella 12 ja 10 vahel.
Kui pea kohal on takistus puuvõra või põõsa näol, saab sama heidet sooritada ka ükskõik kummalt küljelt, veepinnaga paralleelselt. Ei hakka selle kohta praegu eraldi digimaali lisama, pole siin tarvis pärleid liigselt ka puistata.
Tihkemates oludes, nagu näiteks puude ja põõsaste vahel, kus tavapäraseks heitmiseks pole piisavalt ruumi, on võimalik kasutada nipsuga viset. Ei teagi, kust see nimetus on tulnud, aga põhimõte on lihtne. Vaba käega tuleb võtta kinni lipsust või kebari konksust, tõmmata nöör pingule, seejärel sihtida ridvaga täpselt selle koha suunas, kuhu putukas lendama peaks ning selle lahti päästma. Kebari lendab nagu vibult lastud nool ja täpse sihtimise korral maandub õiges kohas. Selline võsavaheline püük on tõeliselt põnev ja selle jaoks on isegi spetsiaalne ritv disainitud.
Presentatsioon
Presentatsioon ehk mängutehnika on teise sõnaga putuka kalale serveerimine. See algab putuka vette maandumisest ja lõppeb selle veest välja tõmbamisega. Sellest, kuidas putukat kalale presenteerida, võib mõnikord sõltuda kalapüügi edukus.
Presentatsiooni tehnikaid on mitmeid, kuid peamised neist on:
- Surnutriiv (dead drift) – kebari lastakse vooluga kaasa minna, järgides seda ridvaotsaga
- Pulseerimine (pulsing) – sama, kuid lisaks antakse kebarile ridvaotsa õrna üles-alla võnkumisega liigutusi, mis imiteerib voolus ujuvat või siplevat putukat
Kui kõik on õigesti tehtud, peaks kala teie poolt pakutud delikatessile kallale tungima.
Haakimine
Kala võtust annab märku mingi anomaalne käitumine nööri või putuka juures. Näiteks muudab peanööri ots või lips liikumissuunda või jääb seisma, putuka neelamisel välgatab kala suu või siis võtab kala hoopis mulksatusega vee peal hulpivat putukat.
Nüüd on aeg haakida. Sellega ei ole mõtet väga pikalt jokutada, sest kui forell tunneb, et teda on kunstputukaga lollitatud, sülitab ta selle pikemalt mõtlemata suust välja. Niisiis tehke lühike järsk haakimisliigutus ja lootke, et kala jääb konksu otsa. Hea tahte märgina teie ajurakkude paljususe suhtes annan vihje, et haakimisel oleks mõistlik arvestada ka teid ümbritseva loodusliku kõrghaljastusega. Nimelt võib juhtuda, et kala siiski otsa ei jää ning liiga jõuline haakimiskatse võib putuka lennutada veest välja teie selja taga asuva puu otsa, kust selle kättesaamine võib teinekord ajukeemiale hävitavalt mõjuda. Seepärast võite võsas püüdes haakimisliigutuse igaks juhuks teha puudevabas suunas.
Väsitamine
Kui otsa on karanud väiksem kala, kes eriti jõuliselt vastu ei punni, on lihtne ta ilma väsitamata välja võtta. Suuremat kala aga tuleb tõenäoliselt eelnevalt pisut väsitada, kuna vastasel juhul on tema pääsemine või kalapüügivarustuse purunemise oht suurem.
Kõige olulisem on lasta ridval enamuse tööst ise ära teha. Tenkara ritv on just selleks disainitud, painduv ja piisavalt tugev. Seega – tõstke ridva ots üles või suunake enda kõrvale ja laske kalal ritv korralikult rõngasse tõmmata. Teie tenkara ritv on disainitud kala sööstude summutamiseks ja see töötab kõige paremini siis, kui hoiate seda nööri suhtes enam-vähem täisnurkselt.
Peaasi on kalale mitte väga järele anda ega lasta tal ritva sirgu tõmmata. Sellisel juhul ei tee ridva paine enam tööd ja kogu koormus langeb nöörile. Kuna nööri kõige õrnem osa on lips, siis katkeb see esimesena ja te olete oma elu kollist ilma.
Väsitamisel oleks mõistlik üritada kala juhtida vaiksemasse vette, kuna kiires voolus on temaga raskem võidelda. Ka tuleks vältida ronte ja muid takistusi, mille alla ja vahele pugedes saab kala end nööri otsast vabaks keerutada.
Väike abistav nipp on nööri tõmbesuuna muutmise abil kala suunamine endale soovitud suunas. Kuna kala punnib nööri tõmbesuunale täpselt vastu, saab tõmbesuunda muuta vastupidiseks selle suunaga, kuhu kala soovitakse juhtida. Ma ei tea, kes keegi sellest seletusest aru ka sai, aga nii see põhimõtteliselt töötab – kala liigub nööri tõmbesuunale enamasti vastupidises suunas.
Väljavõtmine
Kui kala on piisavalt loiuks jäänud ega jaksa enam võidelda, on aeg ta jõest välja võtta. Selleks tuleb ühe käega ridva ots üles tõsta ja teise käega õngenöörist kinni võtta. Seejärel tuleb kala sujuvalt enda juurde tõmmata, kätt vees niisutada ja temast õrnalt kuid kindlalt kinni haarata. Püüdke kala mitte vigastada ega kuiva käega käidelda. Veelgi parem, kui teil on kahv, sest siis on võimalik kala kätte saada ja vabastada ilma teda puudutamata. Kuiva käega kala mudides on oht tema limaskesta rohkem vigastada, mis vähendab kala ellujäämisvõimalusi erinevatel hinnangutel viiendiku kuni poole võrra.Muidugi, kui on plaan mõõdukala söögiks võtta, siis ei ole sellest nii palju lugu, kuigi ilus oleks kalale siiski võimalikult vähe piinu valmistada. Kui tahate kala elu võimalikult kiiresti ja humaanselt lõpetada säilitades sealjuures liha maksimaalse kvaliteedi – ning tunda end tenkara ninjana, võite kala surmamiseks kasutada Jaapani traditsioonilist kalatapu meetodit nimega ikejime. Kuigi see võib algul pisut võõrastav välja näha, garanteerib see moodus kesknärvisüsteemi halvamise ja rigor mortis‘e ärahoidmise ning sellest tulenevalt kõrvalmaitsetest vaba lihaga kala. Siinkohal innustame teid siiski C&R (catch and release – “püüa ja vabasta”) püüki harrastama, sest see on tänapäeval sportliku kalapüügi alus ning oluline meetod ülepüügi vältimiseks.
Video
Kes Meerikamaa keelest aru saab, võib vaadata ülevaatlikku videot, milles tenkarat tutvustab Daniel Galhardo – mees, kes selle 2009. aastal esimesena Jaapanist välja USA-sse importis. Kes aru ei saa, võib samuti vaadata.
Sarnaseid püügiviise
Tenkara ei ole ainus omataoline püügiviis. Näiteks Põhja-Itaalias on väga sarnane püügistiil nimega valsesiana arenenud tenkarast täiesti sõltumatult. Allpool on lühifilm selle ala vanameistri tegemistest.
Ilus, eksole? Kuid ega meie idanaabridki soovi teistest milleski maha jääda. Siin ka nende stiilinäide:
Kokkuvõte
See oli lühike sissevaade tenkara olemusse. Edaspidi täiendame seda artiklit jooksvalt ning kirjutame igast teemast eraldi põhjalikumalt. Kui kedagi tabas nüüd seda postitust lugedes äkiline tung endale koheselt tenkara varustus soetada ja seda püügiviisi proovida, siis DRAGONtail Tenkara on see koht, kust saab kõik vajamineva korraga kätte kiiresti ja mõistliku hinnaga. Siiski ei teeks paha väike eeltöö selle kohta, milline tenkara ritv valida.